Onu Kostja käsul läks Madis täna Merimetsa polikliinikusse ülevaatusele. Musta stsenaariumi järgi pidi isegi veenist verd võetama (jah, sellest 3-aastasest veenist). Vere võtmisega mõttega Madis peaaegu leppis, sest oli ju näinud kui rõõmsalt ema doonoriks käis (emad, mine doonoriks ja võtke laps kaasa!). Õnneks piirduti vaid kurgust proovi võtmisega aga Madis oli siiski löödud ja kurb. Rõve ju. Onud, tädid olid küll väga paid ja omamoodi rõõmsadki kui nii ehedat sarlakit nägid. Sarnaselt Kostjale vangutasid nad rõõmsalt pead ja imestasid: "Oo! Nii ehtsad sarlakid! Kuule, näita veel keelt! Näe, just! Nagu vaarikas!"
Keel on tõesti uskumatut värvi. Nagu oleks söönud seda keemiatööstuse jääkprodukti, mida pulgakommi pähe müüakse.
(kehv fotokas seda ilu paraku täies mahus ei jäädvusta)








