

Nagu kõik eestlased, kes polnud parasjagu Atpaaniast haigust saanud, vaatas ka Madis öölaulupidu. Atpaaniaks nimetab Madis Hispaaniat, kust nanad ja onu mingi viiruse said. Onu suisa nii, et mitmeks päevaks haiglasse pisteti. Öölaulupidu said Madise vanemad alguses rohkem kuulata kui vaadata, sest laps tõi enamiku oma pillidest välja ja mängis kaasa. Ikka nii valjusti kui tehniliselt võimalik oli.
Pillid mängitud hakkas Madis nähtu kohta küsimusi esitama. mis see on? (põsemikrofon); mis tähendab eestlane?; mis tähendab abielluma?; mis selle pillli nimi on? (ibanez, gibson jne); mis selle onu nimi on (Markus); kus on eesti riigilipud (selle sõna õppis buratinost); näe, mis see on? (tromboon); mis on orkester?; näe, vanaimine!! (ants üleoja);
Selgitamist jätkus terveks õhtuks. Pooli asju on kahesele väga keeruline seletada. Või noh, mis keeruline....küsimus järgneb küsimusele..
20.08 läks Madis esimest korda elus rongiga sõitma. sõit viis Pääskülla ja Madis oli juba hommikul rongi ootamisest väga elevil. Rongis meeldis.
Lasteaias läheb nii ja naa. Väidab hommikuti, et tahab sinna minna, riietehoius aga mõtleb ümber. Rühmas istub ja on tõsine. Täna oli siiski juba ka juttu ajanud ja naeratanud. Homme lasteaeda minekut ei toimu. Kolm poolikut päev nädalast on enam kui küll.
Ja mis täna veel juhtus? Jälle herilane! Ja kus? Voodis!!! Madis hakkas emaga päevaunele minema ja herilane varitses teki peal. Sutsakale järgnes hetk röökimist, valusa koha teepuuõliga ravimine (mõni minut peale sutsu ja õli pidi Madis emalt üle küsima, kumb jalg laksu sai. selline imerohi on see õli!).